Kiviseinte soojustamine

Lühidalt

Paksu kiviseina (maakivi/graniit/paekivi/segaladu) võib vähesel määral soojustada ka seestpoolt, kuid siis peab olema tagatud vaba õhu juurdepääs seinale, et tekkinud kondensaat saaks vabalt välja kuivada. Kasuks tuleb ka hea ventilatsioonisüsteem. Ehkki kõik pole nii keeruline, kui esmapilgul tundub,  sest kõik on hoopis keerulisem. 🙂

Kokkuvõtvalt enne, kui asju lahti seletama hakkame:

  • Soovitav krohvikihi paksus toa pool: 10-20mm
  • Soovitav krohvikihi paksus õue pool: 20-40mm
  • Säilib paremini hoone algne isikupära (näiteks aknaavad ei jää auku, proportsioonid tasakaalus)
  • Termokrohv on ülekrohvitav ja värvitav (soovitavalt sarnaselt hingavate materjalidega)
  • 5cm termokrohvi (1cm sees+4cm väljas) tõstab antud seina(täpsem kirjeldus alpool) soojusnäitajat 1,42 W/(m²K) võrra – olles enne soojustust 2,32 ja pärast 0,9 W/(m²K)
  • Alanevad küttekulud
  • Paraneb soojusmugavus.

Mõistlik oleks suhtuda termokrohvi kui soojustuskrohvi. Head soojustuslikud omadused on tal tänu madalale tihedusele ehk mida õhulisem on krohv, seda soojapidavam ta on. See omakorda tähendab, et koos tihedusega langeb ka survetugevus. Selleks, et seinapinnale anda tagasi piisav survetugevus, aitab juba õhukesest viimistluslubikrohvi kihist – kuni 2-3mm.

Pikemalt – Miks soojustada kivihoonet

Tuntud tavade järgi soovitatakse hoonet soojustada väljast, mis ehitusfüüsikaliselt ongi kõige õigem. Mida aga teha siis, kui väljast soojustada ei saa? Võtame näiteks kivist keldrid ja soklikorrused või muinsuskaitsealused hooned, mille välisilmet muuta ei saa või ei tohi. Sellistel juhtudel jääb ainukeseks võimaluseks hoonet soojustada seest. Proovime edaspidi vaadelda erinevaid olukordi, mis juhtub siis, kui kivihoone soojustada kas seest või väljast ja kuidas see mõjub hoonele ning sisekliimale.

Massiivkivihoone

Antud hetkel käsitleme näitena massiivkiviseintega ruumi, mida kasutatakse perioodiliselt ja mis on valdavalt kütmata nagu vana kivikelder, laut, kõrvalhoone, soklikorrus jne. keskmise seinapaksusega 50-60cm ja enam. Üheks läbivaks mõisteks siin saab olema “Thermal Comfort” e. soojusmugavus. Hea ülevaate on soojusmugavusest kokku seadnud Ecophon, küll siiski inglise keeles. Vanade ruumide kasutuselevõtmisega muudetakse sageli ruumide funktsiooni ja soovitakse tuua ruumidesse tänapäevased mugavused, mis muudavad senist sisekliimat. Oluline on läheneda igale ruumile terviklikult ja kaaluda nii soojustust kui ventilatsiooni käsikäes. Meie hetkel keskendume siiski ainult soojustusele ja ventilatsioonist saab lugeda lähemalt näiteks siit.  
Vanematel hoonetel, kus krohv seintes on juba soola- ning niiskuskahjustustega, pragunenud või irdumas, on eraldi teema, mida käsitletakse detailsemalt saneerimiskrohvist rääkivas loos.

Termokrohvi puhul on soojusmugavusnäitajate paranemine eriti tuntav just  lokaalsete kütteallikate kasutamisel nagu näiteks infrapunakiirgur, kaloriifer, soojapuhur, bullerjan, jne. Tänu krohvi isoleerivale kihile ei õhka kivisein enam jahedust ja laseb ruumis mugavamalt ja vähemate kuludega toimetada, kuna puudub vajadus üles kütta kogu kivimassiivi. Samas ei takista krohv kivi soojenemist pikema kasutusaja jooksul ning laseb võimalikul kondensaadil ka kuivada.

Lubikrohv seinal?
Joonis 1.

Võtame aluseks ühe n.ö. keskmise hoone, kus massiivkiviseinad on ligikaudu 60cm paksud ja mõlemal pool seinas on 2cm lubikrohvi (lubi ja liiv). Joonisel 1. on kujutatud sellise seina ristlõige. Tulemuseks on soojusisolatsiooni näitaja, mis väga ei peaks üllatama: U = 2,32 W/(m²K). Kuna ruumid on valdavalt ebakorrapäraselt köetud, siis oletame optimistlikult, et tänu suurele kivimassile on ruumi temperatuur +15 kraadi. Seega seina pinna temperatuur on arvutuslikult +9 kraadi (seda valdavalt kevad-sügis-talvel, kui välistemperatuur on nulli ligidal ja miinuspoolel ning keskmine õhuniiskus õues on RH80% ja enam). Lihtsamalt öeldes – seal, kus kaks kõverat kohtuma hakkavad (joonisel 1),  tekib kastepunkt e. seinad on toa poolt umbes 6cm sügavuselt niisked ja kõigele lisaks õhkavad seinad jahedat, mis teeb seinte läheduses viibimise ebameeldivaks. Muidugi, kui tegemist on näiteks graniitkiviseinaga, siis märjad on vuugid kivide vahel ja krohv kivide peal. Näiteks Tallinna Toomkirikus 2008. a. tehtud sisekliima uuring näitas, et kuigi kogu hoone oli köetud ja olukord isegi normi piires, siis mitteköetava kabeli osas oli pilt sootuks teine: “Püha Jüri kabelis oli kuu keskmine sisetemperatuur vahemikus +4,0°C…+18,0°C ja suhteline niiskus 71%…96%.” (Kalamees, T., Malva, L., 2008). Ehk siis kütmata ja vähese ventilatsiooniga ruumis, mida kasutatakse harva, on olukord aastaringi kriitiline.

Joonis 2.

Juba plusskraadidel ja RH80% juures hakkavad end üsna hästi tundma seened, vetikad ja hallitused. Kõrvalolevast näitest joonis 2 näeme, et kui lühiajaliselt tõsta ruumi sisetemperatuuri, siis krohv märgub kogu ulatuses. Samas, kui sisemise lubikrohvi kihi asemel oleks 20mm termokrohvi,  muutuvad näitajad juba sõbralikumaks. Termokrohv, olles väga hingav, laseb võimalikul kondensaadil ilma takistusteta välja aurata. Samas ei lase termokrohv soojal ja niiskemal õhul kergesti kokku puutuda jahedama kivipinnaga, mis ongi kondensaadi tekkimise eelduseks. Seega ei märgu ka krohvipind ning ühtlasi tõuseb seina sisepinna temperatuur, mis tähendab, et seinad ei õhka jahedat ja paraneb tuntav soojusmugavus.

Joonis 3.

Eelnevat numbrites vaadates, (k.a. joonis 3) siis selgub, et ainult 2 cm termokrohvi toa pool tõstab seina üldist soojapidavust U = 1,55 W/(m²K)’ni ehk pea 1 wati võrra ruutmeetrile, mis väljendub seina pinna temperatuuri tõusus tervelt 2C° kraadi, ehk tõustes 9-lt 11-ni. Paarikraadine tõus on ruumi kasutusmugavuse poolest väga tuntav. Muidugi, nagu näha, on endiselt krohvi all kondensaat, nagu ka lubikrohvi puhul, kuid tänu termokrohvi heale hingavusele saab liigniiskus sealt hõlpsalt välja kuivada, mis on sagedasti krohvi/viimistluse riknemise põhjuseks. Lisaks tänu termokrohvi piisavale pehmusele ei kahjusta kristalliseeruvad soolad seina.

Eelpool toodud näited ilmestavad, et seestpoolt soojustamine on üsna riskantne ettevõtmine. Põgusalt paraneb küll ruumi kasutusmugavus ja viimistluse püsivus, kuid liiga head tulemust ei maksaks oodata. Toa pool soojustuse suurendamine toob n.ö. “null” punkti toale lähemale ja suurendab kondensaadi kogust seinas ehk seina konstruktsioon külmub sagedamini läbi ja seda suuremas ulatuses. Natuke paremaks läheb olukord siis, kui kasutada soojustuskrohvi ka väljas (kas siis olemasoleva krohvi asemel, kui vana krohv on ulatuslikult kahjustunud või isegi vana krohvi peal, kui see on tugevalt seina küljes kinni) ning korrektse lahenduse korral väheneb ka seina niiskussisaldus.

Joonis 4.

Nagu jooniselt 4 näeme, muutub olukord palju sõbralikumaks, soojustades seinakonstruktsiooni nii seest, kui väljast vähemalt 20mm termokrohviga. Nii saame U arvuks juba 1,13 W/(m²K), seinapinnal siseruumis temperatuuriks 12,1C° ja toa sisepinna kondensaadivabaks ja ühtlasi ka sellise niiskustaseme, kus hallituse ning vetikate elutegevust väga ei soosita.  Nagu jooniselt 4. on näha,  siis kastepunkti kõver ja temperatuurikõver kogu seina lõikes enam kokku ei puutu. Kõige parema tulemuse annab aga siiski tõhusam väljast soojustamine. Näiteks suurt kivimassi arvestades muutuvad tulemused juba üsna heaks olukorras, kus sissepoole on ette nähtud ainult 10mm ja välja 40mm termokrohvi. U = 0,98 W/(m²K), külmumispiir on endiselt õuepool krohvikihis, sisepinna temperatuur on küll tõusnud ainult 12,4C° kraadini, kuid sisepinnad jäävad kuivaks ega õhka jahedust.

 

Joonis 5.

Väljast 40mm soojustuse puhul (joonis 5) suudab kogu süsteem taluda veel suuremat temperatuuri ja niiskuskoormust. Lihtsalt näiteks, et kui sama tulemust proovida saavutada ainult lubikrohviga, peaks krohvi paksus olema umbes 65cm. Kui nüüd Vahtpolüstüreeniga (EPS) võrrelda, siis peaks sama tulemuse saamiseks väljas olema küll 20mm EPS plaati, ehk justkui kaks korda vähem, aga sellele tuleb kindlasti veel lisada armeerimis- ja viimistluskrohvid, mis kõik kokku muudab seina umbseks ega lase võimalikul tekkival niiskusel välja kuivada. Rääkimata veel olulisest välisilme muutusest, kuna tegemist on jäikade plaatidega. Jäigad plaadid ei järgi ka vanade kivihoonete loomupäraseid kumerusi ja tulemuseks on ühtmoodi sirged seinad. Sõltumata plaatide eeskujulikust tihendamisest joonistuvad vihmas lisaks välja EPS plaatide liitekohad jne. Pikemalt ei peatuks ka selle materjali mürgisusel ja viimaste aastate traagilistel õnnetustel Inglismaal ja Venemaal, mis said paraku juhtuda ainult tänu sellele materjalile.

 

Õhuvahetus

Põgusalt ka ventilatsioonist. Soovist ruume kuivatada ja neid justkui soojemaks saada tehakse teinekord pigem karuteene, avades uksi ja õhutusavasid suvel palavate ilmadega. Liigniiskusest ruume kuivatada oleks kõige mõistlikum siiski talvel, kui miinuskraadide juures on õhus niiskust kõige vähem ja nüüd seda õhku tuppa tuues ja selle soojenedes langeb õhu suhteline niiskus veelgi. Suvel sooja õhuga tuulutades viime aga jahedasse ruumi juba niiskusest küllastunud õhu ja seda jahutades väheneb õhu ruumala, niiskus ei mahu enam õhku ära ja nii tekibki kergesti kondensaat (näiteks kivipindadel või metallkonstruktsioonidel jne).

Sama põhimõte kehtib ka vundamendi tuulutamisel. Paraku avatakse ekslikult vundamendi tuulutusavad suveks ja suletakse talveks, kuna see näiliselt tõstab hoone kasutusmugavust – siis on talvel justkui põrandad soojemad. Selle asemel oleks õige põrandad soojustada ja soojustuse all olevat ruumi õhutada/kuivatada talvel ja suveks hoopis sulgeda. See muidugi kehtib vundamendi kohta, mida saab tuulutada. Sokliosa ja eriti suure niiskuskoormusega ja/või soolakahjustusega välispiirete soojustamisel tasuks kaaluda Aero-Dry süsteemi, millest saab lugeda lähemalt siin!

 

Eelised ja puudused

+

  • Hea hingavus  – µ faktor on 4,5
  • Hea soojapidavus
  • Järgib hästi aluspinna reljeefi
  • Tulekindel – kuni 1300C
  • Ei erita (kasutades, kuivades, viimistlemisel ega tootmisel) toksilisi aineid ega gaase
  • Hea heliisolaator
  • Kõrge kapillaaraktiivsus (hea või halb sõltuvalt paigalduskohast)
  • Kerge ja lihtne paigaldus 
  • Odavam paigaldada (vähemates kihtides ja kiiremini kui tava krohv)
  • Loodussõbralik – CO2 neutraalne jalajälg ja 100% taaskäideldav,
    ei sisalda mürgiseid aineid (ainult savi, lubi liiv ja kivi)
  • Tootmisel ei tekki jääkaineid (peale soojuse ja H2O auruna)
  • Madal survetugevus – vajab pealiskrohvi
  • Kõrge kapillaaraktiivsus
  • Uus ja tundmatu materjal turul
   

Hooldus

Nagu iga teine materjal, vajab ka termokrohvitud sein heaperemehelikku kätt ja hooldust. Aja jooksul tekkivad mehhaanilised kahjustused ja täkked tuleks parandada, et vältida liigniiskuse tungimist konstruktsiooni.

Sokli osas tuleks tähelepanu pöörata soolade liikumisele (õitsemine, kristaliseerumine) krohvi pinnale. Kui pinnaviimistlus on juba kahjustada saanud ehk kristaliseerumine on jõudnud krohvi pinnale räägib see sellest, et krohv ise on juba sooladest küllastunud. Tänu oma suurele poorsusele on termokrohv ka hea saneerimiskrohv, kuid nagu igal asjal, nii ka termokrohvil on omad piirid. Krohvi küllastudes tuleks kahjustunud osa eemaldada ja asendada uuega. Olenevalt soolade kogusest võib n.ö. soolade väljapesu kesta mitmeid aastaid mitmete krohviuuendustega, kuni lõpuks saavad seinad soolavabaks. 

Tugeva niiskuskoormusega seintel tuleb jälgida viimistluskrohvi ja/või värvi seisukorda, sest mõlema puhul on tegemist nö ohverkihtidega, mis peavadki kuluma, enne kui sisemised kihid nagu soojustus ja konstruktsioon ise kahjustada saavad. Tänapäeva kiires elutempos kipub eelnev unuma ja sellest tootmisse on tulnud popid ja ülivastupidavad värvid ning krohvid, mis püsivad näiliselt uued küll kauem, kuid mille taga võib juba peituda tõsisem kahjustus. “Hooldusvaba” tähendab siiski tänapäeval ühekordse kasutusega eset!

 

Kokkuvõtteks

Turul on arvukalt uusi materjale ja lahendusi, neid reklaamides aga unustatakse kahjuks eelnevalt pilku heita õpikusse. Peamiseks mureks on soojustust käsitledes siiski arusaam ventilatsioonist ehk ennekõike sellest, kuidas me liigutame niiskust hoones. Enamus uutest soojustuslahendustest kipuvad eirama seda väikest pisiasja, et “niiskus liigub alati soojast jahedasse” s.t. talvel toast õue ja suvel vastupidi. Meie laiuskraadil tuleb ajaliselt enam kütta, kui jahutada, mis tähendab, et valdavalt liigutame niiskust siseruumist õue, kus on jahedam (välja arvatud küll juhul, kui on korralik soojustagastusega ventilatsioon). Nüüd aga probleemi juurde – kui me tekitame aurutiheda kihi (on selleks siis polüuretaan e. PUR vaht või EPS või mis tahes muu ultramoodne aurutihe lahendus) loome kunstlikult barjääri, mille taha hakkab kogunema niiskus. Niiskuse liikumine konstruktsioonides on välistatud ainult juhul, kui me sulgeme seinad nii seest, kui väljast absoluutselt aurutihedalt. Praktikas on see paraku võimatu. Piltlikult öeldes, proovige panna saapa ümber kilekott – esmalt on kõik väga hea aga üsna ruttu selgub, et jalg higistab ja kilekotis on üks pisike auk, mille kaudu on vesi sisse pääsenud ning tulemuseks on märjad saapad väga pikaks ajaks. Päike on juba ammu väljas ja vihma pole sadanud mitu kuud, aga saabas on ikka märg. Kuna Eesti majades puudub valdavalt aga korralik soojustagastusega sundventilatsioonisüsteem, seame selliste uute lahendustega löögi alla hoonete konstruktsioonid ja meie enda tervise, mis maksab kätte paraku alles siis, kui moodsate materjalide tootjad ja paigaldusfirmad on juba turult kadunud. Algselt küll soodsam ja kiiresti kättesaadav tulemus on mõistagi ahvatlev, aga kui tehnilised lahendused jäävad tervikuna läbimõtlemata, võivad probleemide ilmnemisel hilisemad kulutused lõppkokkuvõttes osutuda palju raha- ja ajakulukamaks.

Iga hoone on omanäoline koos oma isikupäraste murede ja lahendustega. Hoonete omanikud soovivad kindlasti oma maja ehitades, soojustades või hooldades teha mõistlikke ja häid valikuid. Sobivate võimaluste väljaselgitamiseks tasub nõu pidada nii materjalide tootjatega, kui oma ala spetsialistidega.

RestHunt

 

PS! Suur tänu Üllar Alevile.